Inspektori arhiiv

Oma friigi ja traagikaotsingutel sattusin sellise Itaalia artisti peale, nagu Rino Gaetano. Rino Gaetano jõudis välja anda 7 albumit, kuni ta 30 aastaselt autoõnnetuse tõttu rängalt vigastada sai ja peale 5 haigla keeldumist maisest ilmast lahkus.

Kas ma olen ainuke, kes tajub sellel kutis teatavat T-Rex’i ja Marc Bolan’i vaibi? Jättes välja sarnaselt kehva suhte autodega.

“Aida”, kriipiv ja ilus ühel ajal

“Ritratti”, live TV’st, what’s the deal with outfit?

Thin White Duke on Bowie kõige ähvardavama olekuga 1976. aasta karakter, kelle defineerisid mustvalge triiksärgi-vesti-viigipüksi kombo, coked-out lumivalge jume oranž-blondi soengu all ja must Mercedes. Ehk suuresti edasiarendus filmi “The Man Who Fell to Earth” alkohoolikust tulnukmagnaadist.

Fashismi- ja okuldiviidete pärast muusik ise karakterit enam endas ei tunnista ning väidab, et “Station To Station” plaadi lindistamise perioodist on tal mälus must auk. Perioodi meenutamise muudab raskemaks ka kontserdisalvestiste vähesus, ametlikult ühtegi live-kontserdi videot välja pole antud.

Õnneks on YouTube vahendusel võimalik näha mitteametlikke tuuriproovide salvestisi, millest väikese valiku ka välja pakun. Lisaks haruldane helita salvestis Victora Station’i tervitamisest.

Velvet Underground’i “Waiting for the man” cover,
cool, kuigi veidi smack-headi kontekstist väljas:

Õllesvipsised groovy-tud variandid lugudest “Queen Bitch” ja “Rebel Rebel”

“Station to station” versus “Suffragette city”

Victoria Station, helita klipp
Kurikuulus natsisaluut oli vast ikka rohkem lehvitamine

Men.style.com on veebilehel avaldanud toreda fotoseeria Canne’i külastanud stiilsetest filmi- ja muusikastaaridest alates aastast 58. Nende daamide ja härrade stiil on aegumatu, eriti kui arvesse võtta nimesid nagu Alain Delon, Romy Schneider, Keith Richards ja David Bowie.

(more…)

Esmaspäeva õhtul oli mul saalitäie Sõpruse külastajatega võimalik nautida 2 tunni ulatuses visuaalset friigifestivali, mille on ühe enda lemmikekraanitööna ära märkinud nii Bob Dylan, David Lynch ja Marilyn Manson. Seanss lõppes aplausiga.

1970. aastal vändatud “El Topo” räägib eepilise loo püstolikangelasest, kes enese (naistele) tõestamiseks peab võitlema bandiidikampade, 4 püstolimeistri ja lesbiratsanikuga. Tagatipuks päästma koopast friigirahva. Ühesõnaga fantastiline kompott paljastest ihudest, ambuteeritud kääbustest, relvadest, vägivallast ja usulistest sümbolitest. Kui ei usu, vaata treilerit:

Teine legendaarne, ja vahest paremgi Alejandro Jodorowsky film, on “Holy Mountain”:

Ma ei suutnud jätta kasutamata minu kätte antud tehnilisi vahendeid ja panin kokku väikese valiku saatanliku kolmiku (Bowie, Iggy, Reed) kõige suurema möllumehe Iggy Pop’i intervjuudest ja live-dest. Need kolm on alati käinud käsikäes ja Lou teema õhus olemise juures ei saa jätta mainimata tema suurimaid iidoleid ja järgijaid

Kuna video ütleb rohkem kui tuhat sõna või sada pilti, siis siin mõned lemmikud YouTubest.

Korralikult kombes Iggy üllatab Prantsuse TVd
Bowie’lt pihta pandud miimimeigiga:

Tähelepanuväärselt erudeeritud lühiintervjuu,
järgneb Lip-sync‘itud live loost “I’m Bored”:
Vaata ka loo ametlikku klippi

Veritsev ja hambutu Iggy Tom Snyder Show’s:

Iggy räägib arvustab punk-muusika terminit:
(kehv pilt, parem heli)